Hiljuti jäi mulle silma tsitaat Maria Leptinilt, Euroopa Teadusnõukogu presidendilt. Ta ütles:
“Not getting an ERC grant doesn’t mean you’re not a star. It doesn’t mean you’re not great. There’s also a bit of luck involved.”
Mind puudutas see mõte sügavalt. Mitte sellepärast, et ma oleksin ise ERC-le kandideerinud – ei ole. Tegelikult ei ole taotlust esitanud mitte ühelegi teadusprojektile. Ainukesed taotlused, mis ma esitasin doktoriõppes, olid sooviga saada rahalist toetust, et osaleda konverentsidel ja suvekoolides. Mul ei olnud seda natukest õnne. Kuigi, mis seal salata, Olevi Kulli mälestusstipendiumi saamisel olin edukas, mis aitas osa võtta Šveitsis toimunud koolitusel.
Aga ometi tundsin end selles sõnumis ära.
Olen olnud teaduses, seal, kus väärtust mõõdetakse sageli väga kindlates ühikutes: publikatsioonid, taotlused, projektid. Kui sa ei mahu sellesse raamistikku, siis võib kergesti tekkida tunne, et äkki sa ei loe. Et äkki sa pole piisav.
Täna olen ma hoopis uues kohas: olen alustanud oma teekonda virtuaalassistendina. Ja ometi – see vana küsimus ei kao: Kui ma proovin ja ei saa tulemust, kas see tähendab, et ma peaks lõpetama? Tegelikult olen ma veel ju alles täitsa alguses, milleks juba mõelda lõpetamisest?
Eluline näide – lihtne, aga natuke valus hetk
Üks päev saatsin välja koostööettepaneku inimesele, kes otsis endale virtuaalassistenti. Ta oli selle piisavalt suurelt välja kuulutanud. Mõtlesin selle hoolikalt läbi, panustasin aega, hoidsin sõnumi selgena ja siirana. Ja… vastust ei tulnudki.
Tuttav tunne?
Ma tean, et paljud tunnevad sama: kirjutad, pakud, lood – ja vaikust on rohkem kui vastuseid.
Aga kas see tähendab, et meie idee, pakkumine või panus ei olnud väärtuslik?
Või on see lihtsalt elu osa – kus iga liigutus ei too kohe nähtavat tulemust, kuid iga liigutus loob ikkagi teed?
Leptini sõnum ja igapäevaelu
Maria Leptin rääkis teadusest, aga tema sõnum ulatub kaugemale. Me kõik elame maailmas, kus on konkurentsi, ootusi ja piiratud ressursse, kus vahel määrab palju ka juhus või ajastus.
Tema sõnum tuletas mulle meelde: “ei” ei tähenda alati “ei sinule”. Vahel tähendab see lihtsalt: “mitte praegu” või “mitte siin”.
Ja vahel tähendab see: “Aeg vaadata mujale. Mitte selleks, et alla anda, vaid selleks, et leida suund, kus sa saad päriselt hingata ja särada.”
Kui oled ettevõte, kes otsib endale koostööpartnerit, kes mõtleb põhjalikult – ma olen siin. Müügiplaane ma ei tee, kuid pakun selget ja inimlikku tuge.
Jagan siia ka veel lisaks heade mõtetega intervjuud Maria Leptiniga.